Riigikogulased peitsid poliitreklaami digipurki (ÄP arvamus 22.juuli 2005)

Riigikogu keelustas juuni alguses poliitilise reklaami näitamise avalikus ruumis. Avalikuks ruumiks peetava linna ebaseaduslikuks reklaamipinnaks nimetamine ei vähenda aga poliitiliste sõnumite mõju inimestele. Poliitikud lähevad lihtsalt mujale – tele- ja raadiopurkidesse ning hakkavad oma paatost meile interneti juhtmete kaudu röökima.

Ühelt võeti ja teisele anti

Poliitilise reklaami keelustamine algas valest otsast. Kuigi enam ei tohi linna “risustada” kümnemeetrised Ansipi, Savisaare, Reiljani, Reinsalu “taiesed” ning isegi erakonnakontori uksel olev logo on uue reeglistiku järgi ebaseaduslik, eksisteerivad samad näod samade hüüdlausetega mõnes muus kontekstis, seda siis kas televisioonis, raadios või internetis.

Meeles peab pidama, et internetis on juurdepääs inimestele hoopis lihtsam, kiirem ning mõjuvam. Kui uskuda viimaseid uuringuid, siis kasutab 80 protsenti 15–74aastastest eestlastest iga päev internetiteenuseid.

Poliitreklaami piiramisega on inimesed pandud veelgi ebavõrdsemasse seisu, kui nad seda varem olid. Infotehnoloogiliselt on võimalik teha inimeste elu põrguks ülimalt lihtsate vahenditega – mängu tuleb digitaalne otsepostitus. Ühesõnaga liigub vana “avalik ruum” uude maailma, digitaalmaailma.

Kujutate ette, et iga klõps arvutil avab reklaami, mis kannab poliitilist sõnumit, e-post on koormatud erakonna poliitiliste vaadete traktaatidega. Usun, et minnakse ka nii kaugele, et luuakse programm, mis installeerib ennast ise sinu arvutisse ning võtab üle kõik funktsioonid. Ühesõnaga teeb sind ohvriks mitte õues, vaid sinu kodus ning tööl.

Ebavõrdsusest rääkides keerame ühe vindi teemale veel peale. Minu meelest valitseb Eestis vaba turumajanduslik kapitalism ning kõigil peaksid olema seadusega võrdsed õigused oma äri ja elu just nii ajada, nagu ta heaks arvab. Antud juhul seadustas muudatus diskrimineerimise, keelustati välireklaam ning suunati valdkonna raha ning käive muudesse meediavaldkondadesse. Kogu selle raha ning lugejad/vaatajad jagavad nüüd ajalehed, televisioon ja raadio. Mind häiribki kõige rohkem see, kui süüdimatult vara reklaamis ümber jagati. Ühele anti, mis teiselt võeti. Eesti on jõudnud kenasse postsovetismi.

Lisaargument, miks keelustamine tulemust ei too, on stereotüüp. Kõik inimesed Eestis teavad nagunii, milliste vaadete eest mingi erakond seisab ja milliste tegudega nad vaateid kinnitavad. Kõik teavad, et Keskerakond võitleb vähekindlustatute ja pensionäride eest, et Reform on liberaalse majanduspoliitika eestvedaja ja et Res Publica püüab kõike sama puuga lüüa. Stereotüüp on nii sügavalt inimestesse sööbinud, et sellel, kas seda tuletavad meelde King-Kongi suurused plakatid või pikad sisutud vaidlused televisioonis, pole enam erilist vahet.
Puhtama linnapildi eest võitlusse astunud poliitikud ja nende algatus vajab loomulikult kiitust, kuid kuidagi ei pääse see teema lahti valimisreklaami maigust. Väga mugavalt kerkis teema just enne sügisesi valimisi. Võin mürki võtta, et kenasti keerutatakse sellega intriigi ka kampaaniates.

Kui keeld muud kaasa ei too, siis ehk tekib vähemalt diskussioon kogu reklaami, selle leviku ja sisu üle. Just eriti selle sisu ja leviku eetilisuse ning tegeliku mõju üle. Kui leitakse, et suured “poliitilised” plagud avaldavad halba mõju inimese kesknärvisüsteemile, siis sama pilguga peaksime üle vaatama ka kogu muu reklaami. Samas teades eestlast ja tema totaalset ükskõiksust kõige vastu, mis teda ümbritseb, ei ole vist kuigi suurt kära oodata.

Poliitiline välireklaam on keelatud

9. juunil keelas Riigikogu poliitilise välireklaami. Istungil kohal olnud 92 saadikust 53 hääletasid keelu poolt ja 39 vastu.
Poolt hääletasid: Res Publica, Isamaaliidu ja Rahvaliidu fraktsiooni liikmed, sotsiaaldemkokraadid, Toomas Alatalu, Mark Soosaar, Jaanus Marrandi, Liina Tõnisson (ei kuulu fraktsiooni) ning praeguseks sotsiaaldemokraatidega ühinenud Peeter Kreitzberg ja Sven Mikser.
Vastu olid: Reformierakonna fraktsioon, Keskerakonna fraktsioon ja Harri Õunapuu (ei kuulu fraktsiooni).