Mida teha Amsterdamis? (Ajakiri DI)

Maailma kuulsaim lõbukants Amsterdam võrgutab pidevalt uusi „kliente“ - aastaaeg ei loe, kellaaeg ei loe, raha ei loe. Lennujaamast väljudes oled saabunud võimaluste maale.

Hollandi pealinna tõeline olemus ei avane mitte tema kanalites, caffeshop'ides, ööklubides ega Punaste Laternate tänaval. Amsterdam avaneb läbi inimeste. Sõida koos nendega trammis, istu nende kõrval pargis või hommikul kell 6 sillakäsipuul või vaata neile lihtsalt silma – alles siis hakkate aduma kuhu olete sattunud.

Kuidas kohale saada?

Lennukiga saab Amsterdami odavalt Tallinnast EasyJetiga või Riiast RyanAiriga. Easyjet lendab Berliini ning sealt saab edasi rongiga. Teine variant on lennata Tallinnast Londonisse ning sealt edasi Amsterdami. Hinnad mõlemal juhul umbes 1500 krooni edasi-tagasi.

Põhiline lõbustus – caffeshops

Amsterdami põhiliseks tõmbenumbriks on kuulsad caffeshop’id. Kesklinnas liikudes leidub neid praktiliselt igal sammul. Soovitav on valida mõni kuulsam ning rahulikum koht. Kõige mõnusam on kesklinnas asuv Dutch Flowers, milles vaikselt istudes ning kanepipläru kakkuvaid hollandi ärimehi vaadates, kaob igasugune reaalsus muu maailmaga. Erinevalt teistest shop’idest pakub see ultra soliidses kohas asuv kohvik ka klaasikese külma õlut ning tüki plaadikooki.

Kindlasti tuleks käia ka linna vanimas coffeshop’is „Bulldoogi juures“ (The Bulldog Palace). Tõeline peokoht, milles oma õhtut alustada. See asub muide endistes politseijaoskonna ruumides.

Mida teha naisega?

Lihtne. Kaks võimalust: saada naine randa või shoppama. Just nimelt, Amsterdamis on rand! Ja lisaks 9000 poodi. Kui su naine on naise nime vääriline siis kindlustab selline teguviis sulle umbes kolm päeva, et rahulikult Amsterdami vilju nautida. Poed on trendikad ja pakuvad kõike, mida hing ihaldab. Amsterdamis asub ka üks Euroopa suursugusemaid tarbimiskantse – ostutänav Kalverstraat.

Jumalate mäng jalgpall

Kui räägitakse Hollandist, siis tulevad paljudel esimesena silme ette oranže särke ja puukottasi kandvad hollandi vutifännid. Hollandi vutimeeskond ning selle fännid on ühed legendaarsemad maailmas. Kindlasti tasub vaatama minna Ajaxi mänge. Nimed Rud Gullit, Kluiwert, Davids ütlevad midagi ilmselt ka tõelise vutivõhikule. Ja pealegi: tee kenade hollandi neidude südamesse käib läbi vuti. Tunne seda mängu ning tee on valla!

Ööelu

Tulid Amsterdami puhkama? Hehe. Oled vales kohas! Isegi maailma rajumad klubilised ütlevad, et üks klubiöö Hollandis tundub, nagu sind oleks peksnud kaks madrust – üks rauast torujupi ja teine jalgratta ketiga. Nii karm on.
Klubisid on Amsterdamis palju. Hetke kõvemad biidid on hard house, Garage ja Techno. Samas leidub ka S&M klubisi ning 70date retro pindu. Üks klubi, mida igal juhul peab külastama, kannab nime Club More. See on arvatavasti kõige trendikam klubi Amsterdamis. Raske sisse pääseda, kuid kui ranged neegrid uksel on seljatatud, satud sa maailma, mida naudib enamik Hollandi kuulsustest ning trendi-inimestest.

Euroopa homode pealinn

Amsterdami peetakse kõige homosõbralikumaks linnaks maailmas. Homoparaadide virr-varr loob õhustiku, millest lihtsalt peab osa saama. Mõistagi ei pea sa ise selleks homo olema.

Ultraliberaalses Amsterdamis on kohaleidnud kõik erisused. Gay ning lesbi-community’d pole ennast äärelinna või keldritesse peitnud. Vähemused on oma olemuse üle uhked ning näitavad seda ka välja. Värvitud silmadega politseinik või küünelakiga rauapoe müüja on suhteliselt tavaline.

Punaste Laternate rajoon

Kui olete käinud Pariisi laternates, siis Amsterdam on klass käredam lõbukeskus. Rinnad on suuremad ja tädid lahkemad. Et koju jõudes meheuhkus küljest ei kukuks, tuleb kaitsevahendid kindlasti kaasas kanda.

Amsterdami Punaste Laternate rajoon asub suurel alal vanalinnas. Linnajagu on teenindanud kõiki lihalike vajadusi ja ihasid rohkem kui viis sajandit. See rajoon on segu kõikvõimalikest lõbuasutustest – pubidest, restoranidest ja coffeshopidest alustade ning litsimajade, ööklubide, pornokinode ja narkourgastega lõpetades. Tänavad tõmbavad ligi kiimas mehi, keda avatud akendelt erutavad kuumaksköetud kehad, mis varieeruvad siledatest noortest kaunitaridest krõmpsus vastumeelsete vanaemadeni.

Prostitutsioon on Amsterdamis legaalne ning riigi kontrolli all. Hoertjes ehk litsid on koondunud ametiühingutesse ning saavad riikliku tervisekaitset.

Ööbimine

Kuigi magamine on Amsterdamis üsnagi vastunäidustatud tegevus, peab vahel siiski patareisid laadima. Odavaid voodikohti võib leida noorte pansionitest, mis asuvad kesklinna lähedal. Samuti on linna äärealadel kämpingud, milles leidub palju maailmarändureid. Noorte pansionis saab kahe voodiga toa koos hommikusöögiga umbes 300 krooni eest.

’Kamers te Hur’ tähendab vabu renditavaid tube otse Punaste Laternate kvartalis. Hinnad on laes, kuid hind katab praktiliselt kõik mis hing ihaldab. (see võib minna punase märgi sisse Laternate teksti juurde)

Eesti reklaam on lämbumas (Äripäev 18.05.2005)

Uued suunad reklaaminduses, mille on võtnud pangad ja telefonioperaatorid, tekitavad õõva ning tõstatavad küsimuse, milline on pilt, mida endast luua tahetakse.

Reklaam on Eestis lämbumas. Enamik aasta jooksul meieni jõudnud reklaame üritab võita tarbija tähelepanu keeles, mida inimesed ei mõista. Kui paljud teavad, mis asi on skvottimine (inglise keeles squatting)? Kahju on sellest, et head art director’id ja copy writer’id tõmmatakse jalust maha loome kõrgpunktis ning kvaliteetse visuaali ja sisu asemel, mis paitab pehmelt alateadvust, pannakse reklaami hüppavad mahlapakid või deliiriumiviirastusena tunduv rott-lõvi-koer.

Eestis paisatakse eetrisse klippe, mille vaatamine tekitab tunde, nagu haaraks sul keegi kõrvust ning raputaks sind reaktiivlennuki stardi jõuga. Või peetakse inimesi nii rumalateks, et nende nihkesse sattunud aju on vaja õigesse asendisse tagasi peksta. Kahjuks on reklaami eesmärk pisut teine. Eestlased ei ole enam nii lollid kui kümme aastat tagasi, et neile värvilise pildi ja sündipopiga vanu pesupulbreid maha parseldada.

Elioni pehmele ja nutmaajavale karu imagole pole vastet terves Euroopas. Hansapanga viimastest vägitegudest saaks kirjutada tragikoomilisi näidendeid. SEB aga sureb teleekraanil lihtsalt vanadusse ja igavusest tekkinud lamatistesse. Elisa viimase aja muutuste kohta reklaamikeeles saab öelda “põhjalik”. Vingest RLE brändist, mis allahindluse ja alternatiivleviga kõigile ära pani, on saanud vedelat vahtu meenutav helesinine mass, mis voolab küll vasakule ja paremale, kuid vormi ei saavuta.

Mis toimub Hansapanga turundusjuhi Toomas Tiiveli ja reklaamiotsustajate peas, on müsteerium. Selge on see, et Tiiveli viimase aja teod on julged ning selle eest kummardus talle. Lootes inimeste viitsimisele teemasse süveneda, alustas Hansapank kampaaniaga, mis ei haaku kuidagi tänapäeva eesti noorega.

Rottkoera kampaania sihtgruppi kuuluvad inimesed väljendavad arusaamatust. Keegi ei suutnud tuua välja kampaania positiivseid külgi, kuid esitati palju küsimusi. Levinuim küsimus oli: mis asi see olema peab? Rindeinfo näitab, et kampaania konstrueerimisel pole mõeldud, mida noor tegelikult uuenduslikkuse all mõtleb. Kampaania päästmiseks võiks rottkoerast teha laste kaisulooma – pisut hirmutava ning värdjaliku kujuga. Seda lapsed ostaksid! SEBi situatsioon on keerulisem. Hansapank, pangandusreklaami liider ning tõrvikukandja Eestis, on endast kujundanud värvilise ning kõigile mõeldud panga imago, ja Ühispangal on sellega võimatu võistelda.

Viimased SEBi kliendivõitmiskampaaniad on lootusetud. SEBi põhiline argument, et kaasa on toodud 100aastane panganduskogemus ja 5 miljonit klienti, ei mõju eestlastele, sest me ei usu minevikku ega selle head mõju. Meie ehitasime oma riigi ja ühe Skandinaavia võimsaima panga üles 15 aastaga.

Kahjuks on SEBi mehed unustanud reklaami efektiivsuse valemi – tuleb tunda kultuuri ja ajalugu. Reklaam, mis keksib pika ajalooga, ei hakka kunagi tööle. Eestlased võtavad seda solvanguna, sest meile pole sellist luksust võimaldatud.

Samas tuleb turundusinimesi kiita kirevat vaidlust pakkunud julguse ning ükskõikse suhtumise eest jaburasse kriitikasse. Põhiline õpetus on: tunne kultuuri, ajalugu ning inimeste eelistusi. Ma usun, et toimuvad muutused ja fiaskod annavad Eesti reklaamile arengutõuke, mida see vajab.

Tuhandenäoline saar Mallorca (Postimees 20.05.2005)

Millega üllatab Vahemeres asuvate Baleaaride suurim ja tuntuim saar? Absoluutselt kõigega, kõlaks aus vastus. Loodus, mille maagilisus ja lopsakus imevad su endasse, inimeste pidevalt naeratav nägu annab julgust ja jõudu, kerge mereõhk kopsudes rebib aga lõplikult lahti argirutiinist ning paneb mõistma, et see pole siiski uni.
Kirju ajalugu, naeratav

Mallorca on uskumatult korratu ja mitmepalgeline: järved ja Lääne-Eestit meenutavad lamedad rohumaad vahelduvad kaljulahmakatega, mis tõusevad seinadena justkui eikusagilt.

Mallorca on mosaiik lugematutest värvidest, mis moodustavad nii selle kauni saare geograafia kui ka inimloomuse. Mallorcalased kaitsevad oma pärimust ning saart nagu oma kodumaja. Vaid 3000-ruutkilomeetrine saar on pika ja kireva ajaloo vältel näinud nii araablaste viha ja vallutusi kui ka Ramon Llulli taoliste tarkade ilmutusi.

Vanades sadamalinnades kajab igal tänaval meenutusi verest ja hirmust, kuid hoolimata minevikust on mallorcalased sõbralik ja tolerantne rahvas, kelle suult lahkub naeratus vaid söömise või suudluse ajaks.

Mallorca võlub teid otsekohe oma külalislahkuse ja turvatundega, viimane on saareelanike DNAsse vist lausa sisse kirjutatud, sest inimesed kutsuvad teid enda juurde koju teed jooma ja juttu puhuma, kõige kindlamaks lepinguks on mehe sõna ning pitsatina on aktsepteeritav ainult selge silmavaade ja tugev käepigistus.

Hakates mallorcalasele rääkima paberlepingust, leiad ennast kiiresti absoluutsest isolatsioonist ning tehingul on lõpp. Villat renditakse sularahas ning autoga antakse sulle kaasa dokument, millel on kirjas, et kui auto puruks sõidad, maksad kinni.

Kuulsad saareelanikud

Saareelu juurde kuulub ka täielik rahu ning arusaam, et homme on alati parem kui täna ja et aega on küllaga. Põhjamaalise kiirustamise kõrval kosutab mañana (eesti k. homme) suhtumine närvi sedavõrd, et lahkudes elad veel mõne nädala sealses rütmis.

Aegade jooksul on saar olnud kõiksuguste eriilmeliste inimeste peatus- ja pelgupaigaks. Saare rannasoppides peitsid oma varandust piraadid, mägilinnades otsisid varju mandrilt välja aetud ning põlu alla sattunud sõdalased.
Saarel leidsid eest vabaduse korsaarid ning kunstnikud, kellele sõjast räsitud Euroopa seda enam ei pakkunud. On teada, et helilooja Frederic Chopin elas suviti Mallorcal ning oli tihedates suhetes Georg Sandi nimelise daamiga, kelle sulest on pärit ka eesti keelde tõlgitud ood sellele kaunile maalapile «Talv Mallorcal».

Sürrealist Joan Miró elas seal nelikümmend kolm aastat ning üllitas oma kõige radikaalsemad ideed just sellel saarel.

Saare mitmekesisusest ja salapärast lummatuna kirjutas Agatha Christie seal viibides raamatu Miss Marple’i seeriasse pealkirjaga «Probleemid Pollenca lahel».

Mallorca ajalugu on sama kirev nagu setu vaiba muster. Saare iseäralikust asukohast ning rannajoonest tingituna oli Mallorca Euroopa üks põhilisemaid piraatide peidupaiku.

Saar pakub hulgalistes rannikusoppides ideaalset kaitset laevadele ning mägedes risti-rästi asetsevad looduslikud koopad parimat paika röövsaagi peitmiseks. Mallorca on Euroopas sama mis Kariibid Ameerikas. Piraatide kullaga on üles ehitatud enamik vanu Mallorca linnu, nagu Valdemossa, Pollenca, Alcudia, loomulikult pealinn Palma ning mägilinn Soller, saare pärl.

Aimamaks, miks muutus Mallorca röövlite, heidikute ja muude ärakadumise soovi käes vaevlevate inimeste meelispaigaks, tuleks võtta ette sõit saare lääneosas asuvasse Solleri linna. Soller on täielikult mäeahelike keskele ehitatud, meenutades Dali sulavate kelladega maali. Linn ise on pisike, platsidest ja välikohvikutes kubisev rahuaed.
Katedraali ees kasvavad viljukandvad mandariinipuud levitavad magusat aroomi kõikidesse linna tänavarägastikes leiduvatesse tubadesse ning aeg seisab, oodates mitte vanadust, vaid sinu otsust istuda maha ühte paljudest kohvikutest ning tellida üks espresso.

Pealinnade pealinn

Palma de Mallorca on väga kena Vahemere-linnake. Piisavalt suur, et olla pealinnana ahvatlev elu- ja aja veetmise koht, kuid piisavalt mugav ja laisk selleks, et tekitada stressi. Palma on ehitatud lihtsas klassitsistlikus stiilis, suurte majade ja mereäärt palistavate jalutuspromenaadidega ning on ise justkui ajalooraamat.

Kui hakata linna südamest välja liikuma, tekib tunne, nagu viibiksid ajarattas – iga saarel valitsenud võõrvõim on jätnud tugeva pitseri linna arhitektuurile.